Ehitusmaterjalide süttivust või mittesüttivust on lihtne kindlaks teha, kuna nende tulekindluse klassifikatsioon, nn euroklass, on esitatud tehnilises spetsifikatsioonis. See on kohustuslik teave, mis peab kaasnema CE-märgistusega.

Enamikul ehitusmaterjalidel, sealhulgas praktiliselt kõigil soojusisolatsioonimaterjalidel, on selline märgistus olemas. Euroklassi tähis koosneb põhiklassist A1 (parim) kuni A2, B, C, D, E või F ning lisaks kahest täiendavast märgist: s (1, 2 või 3) ja d (0, 1 või 2).

Näiteks tähendab A1, et materjal on täiesti mittesüttiv, A2 – peaaegu mittesüttiv, ning järgmised klassid B kuni F tähistavad toote järjest suuremat süttivust.
 Praktiliselt süttivad klassidesse B–F kuuluvad tooted, kusjuures mida madalam on klass (mida lähemal F-le), seda kiiremini see toimub ja seda väiksema leegi mõjul. Lisaks sellele, mida süttivam on toode, seda rohkem energiat eraldub selle põlemisel. Seega suurendab see leeki ja soodustab tulekahju kiiremat levikut.

Täiendav klassifikatsioon s käsitleb suitsu teket, mis on lisaks leekidele ja temperatuurile oluline ohutegur ning põhjustab suurima osa tulekahjuohvritest. See määrab põleva toote suitsu tekkimise koguse ja kiiruse: s1 – vähe, s2 – keskmiselt, s3 – palju.

Täiendav klassifikatsioon d käsitleb materjale, mis ei kuulu klassi A1, ning hindab põlevate tilkade ja jääkide tekkimise võimalust, mis võivad põhjustada tulekahju edasist levimist ja raskendada evakueerimist: d0 tähendab, et toode ei tekita põlevaid tilku, d1 – et neid on vähe, d2 – et neid on palju ja need on püsivad.

Europanelsi kihilised plaadid omavad väga häid tulekindlusnäitajaid: B-s2,d0, mis asetab need turul sellist tüüpi toodete esirinda.